Meie aju on loodud märkama ohtu. Õnneks saab seda tasakaalustada.
Kas oled märganud, et mõnikord võib üksainus ebameeldiv kommentaar rikkuda terve päeva, kuigi enne seda juhtus kümme toredat asja? Või et vihm kipub rohkem meelde jääma kui päikesepaiste? Kui jah, siis võid rahulikult oma aju süüdistada. Aga ainult natuke, sest tegelikult teeb ta täpselt seda, milleks ta on loodud.
Meie sisemine turvamees töötab täistööajaga
Kui meie esivanemad tuhandeid aastaid tagasi metsas ringi liikusid, ei olnud kõige olulisem märgata, kui ilusad lilled puude all õitsevad. Palju tähtsam oli märgata sahinat põõsas. Kas see on tuul? Või karu?
Need, kes ohtu kiiremini märkasid, jäid suurema tõenäosusega ellu ja said oma geenid järgmistele põlvkondadele edasi anda. Nii kujuneski välja meie aju loomulik kalduvus pöörata negatiivsele rohkem tähelepanu kui positiivsele. Psühholoogias nimetatakse seda negativity bias’iks ehk negatiivsusele kallutatuseks.
See on justkui meie sisemine turvamees, kes on veidi liiga kohusetundlik. Ta kontrollib kolm korda, kas uks on lukus, aga ei märka alati päikeseloojangut akna taga.
Kui oht on asendunud uudisvooga
Tänapäeval ei põgene enamik meist enam metsloomade eest. Küll aga kohtame iga päev kümneid väikseid “ohte”: murettekitavaid uudiseid, tööpingeid, hinnatõuse, lõputuid teavitusi, kellegi pahurat kommentaari või lihtsalt tunnet, et kõike on liiga palju. Meie aju reageerib neile sageli samamoodi nagu kunagi ammu põõsast kostvale sahinale.
Tulemuseks võib olla pidev valvelolek, suurem stress, vaimne väsimus ja tunne, et maailmas on rohkem halba kui head. Aga siin tulebki mängu üks imeline aju omadus.
Aju õpib kogu elu
Veel mõnikümmend aastat tagasi arvati, et täiskasvanu aju on üsna muutumatu. Täna teame, et see pole tõsi.
Aju on plastiline. Seda nähtust nimetatakse neuroplastilisuseks ning see tähendab, et meie närviühendused muutuvad kogu elu vastavalt sellele, mida me harjutame, kogeme ja millele tähelepanu pöörame. Teisisõnu – meie aju muutub selle järgi, mida ta kõige sagedamini teeb.
Kui harjutame pidevalt muretsemist, muutub aju selles osavamaks. Kui harjutame märkama head, muutub ka see aja jooksul loomulikumaks. See ei tähenda roosade prillide ette panemist ega probleemide eitamist. See tähendab lihtsalt tasakaalu loomist.
Viis väikest harjumust, mis aitavad ajul head märgata
1. Märka iga päev kolme head asja
Need ei pea olema suured. Hea kohv, naeratus poes, telefonikõne vana sõbraga, päikesekiir, mis just õigel hetkel tuppa paistis.
Kui õhtul korraks nende peale mõelda või need kirja panna, õpib aju tasapisi märkama, et päevades on rohkem head, kui esialgu tundub.
2. Mine loodusesse
Loodus mõjub ajule nagu väike puhkus. Puud ei küsi, mitu e-kirja sul vastamata on, linnud ei hooli tegemata tööde nimekirjast ja tuul ei võrdle sind kellegagi.
Juba lühike jalutuskäik roheluses aitab vähendada stressi ning suunab tähelepanu tagasi käesolevasse hetke.
3. Ütle kellelegi aitäh
Tänulikkus ei tee head ainult sellele, kes seda kuuleb – see muudab ka meie enda aju.
Kui peatume hetkeks ja märkame, mille eest olla tänulik, aktiveeruvad ajus võrgustikud, mis on seotud positiivsete emotsioonide, läheduse ja heaoluga. Ja mis kõige parem – aitäh ei maksa midagi, aga võib muuta kellegi terve päeva.
4. Pane tähele väikeseid õnnestumisi
Me kipume tähistama suuri võite: diplomit, uut töökohta, suurt eesmärki.
Aga elu koosneb enamasti väikestest sammudest: täna jõudsid jalutama, lõpetasid poolelioleva töö, valmistasid tervisliku õhtusöögi, pidasid keerulise vestluse ära. Need kõik loevad.
Ja mida rohkem neid märkad, seda enam hakkab aju neid ka otsima.
5. Loo õhtune rahulik rituaal
Päeva lõpp annab ajule märku, et nüüd võib valvsuse tasapisi välja lülitada.
Tass kanepiõie teed, hea raamat, mõni minut vaikust, CBD õli või lihtsalt hetk, kus telefon jääb teise tuppa.
Väikesed korduvad rituaalid aitavad närvisüsteemil rahuneda ning valmistavad keha ette puhkuseks.
Just sellistel vaiksetel hetkedel märkame sageli kõige rohkem seda, mis päeva jooksul hästi läks.
Head tasub harjutada
Me ei saa alati valida, mida elu meie teele toob, aga me saame tasapisi õpetada oma aju märkama ka seda, mis annab jõudu, lootust ja rõõmu.
Mitte sellepärast, et halb kaoks, vaid sellepärast, et hea väärib samuti meie tähelepanu. Sest vahel peidab kõige ilusam päev end lihtsalt sinna, kuhu meie tähelepanu pole veel jõudnud.
Maailm ei muutu ühe päevaga. Aga see, mida meie aju märkab, võib muutuda juba täna.
